Iseenesest oleks teos võinud olla mõnus lugemine, sest seda parajasti tehes läksid lood kiirelt, kuid millegipärast oli raamatu kätte võtmine alati raske. Võib-olla tõrjusid mind eemale stereotüüpne suhtumine naistesse, kes ometi olid lugude südames, ja neid ümbritsevate meeste mõttetus.

Raamat koosnes lühikestest jutustustest, mis keerlesid alati toidu, enamasti mingi kindla retsepti ümber. Uuriti, kuidas inimsuhted ja söök omavahel seotud on ning mis konflikte ja rõõme kulinaaria võib esile kutsuda. Olles ise tantsu kaudu india kultuuriga seotud, tundsin näiteks diwali kirjeldusi lugedes äratundmisrõõmu. Samuti tõid juttude keskmes olevad road vee suhu.

Kohati olid lood ehk isegi liiga lühikesed, kuna tegelastega ei jõudnud ära harjuda ja neid tundma õppida. Seetõttu jäi neist lugejale vaid peamistes konfliktides-intriigides väljendunud pealiskaudne esmamulje. Samuti sarnanesid omavahel mitmete osaliste nimed, mis kohati kattusidki, ning raske oli meenutada, kes mida mis loos tegi.

Lisaks, nagu mainitud, jätsid teoses esinevad mehed mind täiesti külmaks. Nii palju, kui neid lühikeste lugude kaudu tundma sain, tunnetasin nende üleolekut ja laiskust ning kõikehõlmava patriarhaadi võidutsemist. Ka naised käitusid traditsiooniliselt ja koduperenaiselikult, mistõttu ei saanud ma nendega kuigivõrd suhestuda. Ootasin ehk raamatust midagi soojemat ja feminiinsemat, naistesõbralikumat kui see, mis mulle osaks sai.