Pealkirja järgi ootasin midagi, mis annaks edasi tolle aja vaimu, terrorit ja hirmu, kuid paraku seda ei saanud. Minu arvates ei olnud selles raamatus midagi sellist, mis vääriks eraldi raamatut. 

Illi jutustustest kumab läbi äärmiselt üleolev suhtumine teistesse ja sellesse, kuidas nemad vangistuse ja küüditamisega toime tulid. Ma ei kahtle, et üleelatu oli kohutav - paljud ju sarnasest olukorrast eluga välja ei tulnud, - kuid samas lugesin ja mõtlesin, et Illil vedas meeletult ja seda peaaegu igal sammul. Osalt tänu sellele, et ta jaksas ja julges iseenda eest võidelda, kuid ka lihtsalt tänu tutvustele ja headele kokkusattumustele. 

Heljo kõrvalepõiked raamatu esimeses osas olid minu arvates täiesti seosetud ega andnud midagi juurde. Esimene osa oli ka ebameeldivalt fragmenteeritud. Sujuva teksti asemel oli lehel tihti eraldi lõikudena esitatud kolm-neli ähmaselt seotud lauset. Justkui oleks raamatu koostaja ise ka aru saanud, et siin ei ole tegelikult lugu.

Raamatu teine osa oli aga jabur külaklatš - kellel mitu vallaslast oli, kes uue mehe võttis, kes oli joodik jne, ja ka siin oli tunda Illi ebameeldivat üleolekut - mida kusjuures mainib Heljo ka ise.

Lisaks ülalmainitule oli raamat justkui toimetamata jäetud. Esines nii trüki- kui ka küljendusvigu. Lugemist raskendas ka järjepidev uute nimede esitamine, justkui lugeja peaks teadma, kes need on. Joonealuste märkustena on selgitatud lühendeid ja venekeelseid termineid, kuid pigem oleks võinud seal selgitada, kes on kes. Kokkuvõttes suur pettumus.