Mitmekylgse eneselõbustamise nimel leidsin, et eriti nyyd, kus kõik mu lemmikud on jalka MM-ilt välja langenud, on aeg lugeda nende lemmikute maade raamatuid ja alustuseks kohe Mehhiko, kelle kadu mulle kõige suuremat kurbtust valmistas.
Aga raamat ise: jubedalt meenutas kreeka kirjandust, selline melanhoolne ja tuuline ja lepib, et ilusamad ajad on möödas (eriti Rea Galanaki raamatut "Ελένη ή ο κανένας", kus möödunust jutustab samuti vanaaja naiskunstnik), lyhike, aga kerged tunded tulevad ikka peale.
Lisaks pyhendan lugemise Guillermo Ochoa meheilule.