Pean tunnistama, et ei loe tihti poeesiat. Olgem ausad, tõsiselt head, vastupandamatut ja hingega vestlevat luulet on kuradi raske leida... No, ja tänapäeval on väärtused ja fookuskese muutunud mingite 'lope' asjade peale... ei ole enam isamaa ülistust, mulla, taeva, looduse ülistust nagu Koidula ja gäng seda tegid... aga see selleks, ajad muutuvadki.
Käesolev kogu oli 50% 'ei kõnetanud üldse' ja 50% 'ohh, see on päris hea'. Essal olid kindlasti mingid helgemad hetked, kus ilmselgelt teda ümbritsev teda kõnetas ja inspireeris ja seda oli luulest kohe tunda ja näha. Ilusad sõnade kombinatsioonid, mis voolasid kenas rütmis ja samas ei olnud puised.
Jah, selline 'vibe' oli nagu ise ehk kunagi rohkem sai elatud ka - sestap mingil määral kõnetas see kõik mind. Täitsa loetav, soovitaksin ikka. 63 lehekülge kogeda, et teada saada eesti luulet, ei ole palju küsitud.