ei olnud halb raamat, aga ei olnud minu meelest ka see, mis lubati. matemaatikaosad (mida tegelikult ootasin) olid keerulisemad ja igavamad kui... paremates matemaatikaraamatutes (no vabandust, aga minu latt on ikkagi Hajameelse magistri raamatute juures). need osad, kus seletati lahti inimaju probleeme (me ei ole kõverate või eksponentsiaalse kasvu ettekujutamises kuigi head) või majandusstatistika või loteriide või hääletussüsteemide tausta... neid ma juba teadsin, sest ma olen lugenud raamatuid ajust ja majandusest ja poliitikast jne.

ei saa ka öelda, et poleks lugemist väärt olnud, sest igast peatükist ma umbes ühe uue asja ikkagi teada sain ja need olid teadmist väärt ka. näiteks et irratsionaalarv on arv, mis ei ole kahe täisarvu suhe (ratio) - jessas, ma olen kuuendast eluaastast saadik pead murdnud, kust see nimi tuleb; MIKS keegi mulle enne ei öelnud?! ja et korrelatsioon ei ole transitiivne (duh). ja kui ma peaks kunagi tahtma lotosündikaadi asutada, siis selle jaoks sai ka päris häid näpunäiteid.

kõige toredamad ja südamlikumad olid üldse need osad, kus autor lihtsalt filosofeerib matemaatika mõtte ja olemuse üle ja räägib sellest, kuidas on olla matemaatik.

***
A basic rule of mathematical life: if the universe hands you a hard problem, try to solve an easier one instead, and hope the simple version is close enough to the original problem that the universe doesn't object.